The Bitch

Täna hommikul oli räigem teema sellest, et ma olen bitch. Ega ma vastu ei vaidle, hommikuti ma võin ikka paras bitch olla - pole kunagi olnud hommiku inimene. Muidugi kui ma ise ärkan, nagu näiteks nädalavahetustel, siis on ma olen täitsa tavaline Kristiina. Parim näide oli täna hommikul - kuna mina ei saanud magada ja pidin ärkama, siis pidi seda tegema ka Margi kallikene. Nahaalselt panin suure tule põlema ja ütlesin ausalt välja, et kui mina pean hommikute all kannatama, kannatad ka sina. Üllatvalt ta ei vihastanud minu peale, aga ma arvan, et sisimas ta soovis küll mind täna hommikul mõrvata XD Sorri, kallike <3

Muidugi oli hommikusöögi lauas ka teisi kahtlasi teemasi - ma naersin või lihtsalt olin vait. Ütleme nii, et poistel on hommikuti väga elav kujutlusvõime. Kõige kohatum oli see, kui minu käest küsiti, kas mu musi üldse naeratab ka. Muidugi naeratab ja palju naerab eriti kui tal nii kahtlane toanaaber on, kes vaevu eesti keelt räägib, jääb riietelaviini alla ja üldse vahepeal keerab ära. Jah, ma räägin endast XD

Kas keegi on kokku puutunud Siriga? Kui paljud üldse teavad, mis see on?

Igatahes Siri on selline Apple'i programm, mille käest saad suuliselt küsida ja ta avab sulle app'e, vastab küsimustele ja teeb sulle researchi kui vaja. 

Ontulnud ette olukordi, kus mul on igav ja niisama räägin temaga. Üks päev oli ta eriti nunnu. Liiga nunnu lihtsalt <3

Raamatupidamine on totaalne karusell. Kord ma saan aru kõigest, siis järgmine hetk on kõik segamini, siis mul on kõik valesti ja ma saan K3'e. Kas see on normaalne? Mul on totaalne lobe-hate relationship selle raamatupidamisega, aga selle juurde ma jään, et raamatupidamine pole minu asi, aga oma ilusat kolme jagan teile ikkagi.

Kõige naljakam on see, et ma tean kindlalt asju, mis mulle ei sobiks ja mida ma teha ei taha, kui asi puudutab tulevikku ametit, aga ma ei tea täpselt kelleks ma saada tahan, kui ma üks kord suureks saan. Ma olen mõelnud turunduse peale, firmjuhtimist, ürituste korraldamist, siis kunagi väiksena ma tahtsin juuksuriks saada, sisekujundajaks, psüholoogiks (selle mõtte ma matsin üsna kiiresti maha, sest mul on liiga hell süda) ja hullult tahtsin hotellinduses töötada. See viimane oli peaaegu nii kindel, et ma oleks seda peaaegu õppima läinud, aga tulin hoopis siia Soome. Ma ei saa öelda, et ma pole kunagi kahetsenud siia tulekut, aga praegu ja päris pikka aega, ma olen rahul sellega, et ma siia tulin. See on kogemus, ma õpin loodetavasti uue keele ära (alati kasulik) ja õppin majanduse erinevaid külgi. Kuidas ma saaks siis rahulolematu olla?

Natuken imeliku on kuulata, kui siin keegi räägib, et ma olin väiksena nii nunnu ja tore tüdruk ja mis minuga juhtunud on.  Enamik, kes siin on, teab mind max aasta välja arvatud kaks sõbrannat, aga nemad ise olid ka väiksed ja nunnud, aga nüüd tuli keegi, kes teab mind isegi kauem kui nemad. Nii kohatu oli kuulda seda ikkagi, nagu mingi vanaonu või vanaisa XD

Aga ma olin tõiesti kunagi väike ja armas, ma isegi vaatan seda vahest ja mõtlen. Ma olen nii palju muutunud, et varsti ei tunne ennast isegi ära, aga see suur muutus sisemiselt vähemalt on toimunud just selle viimase aastaga, mis ma siin olen olnud ja ma ei kahetse juba sellepärast siia tulekut. Ma olen palju avatum ja julgem kui ma olin Viljandis enne siia tulekut. Sõbrad nägid mind ainult hullult julge ja enesekindlana, aga mina ise seda ei näinud.

Hullemad muutused oleksid need, et ma nüüd suitsetan ja joon rohkem. Teisisõnu rikub rohkem om tervist. Mitu korda olen mõelnud, et kuidas nüüd suitsule minek on nii tavaline ja rutiine tegevus, umbes sama, et pärast vetsu pesen alati käsi, praegu on nii, et alati pärast sööki lähen suitsule. Ma ei mõtle, et ma peaks seda tegema ja miks ma seda teen, ma lihtsalt viskan jaki selga, kontrollin kas tuli ja suits on kaasas ja lähen. Täiesti haige tegelikult! Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öeldnud, et ma hakkan suitsetama, ma oleks nad selle jutu peale perse saatnud. Jah, niimoodi nahaalselt perse saatnud, või vähemalt kukele. Oleneb kuidas mul tuju parajasti on XD

Suitsetamisest veel nii palju, et mulle üldse ei meeldi suitsuruumid. Muidugi kui ma suitsu tahan teha, siis ma teen ka just seal, aga mulle ei meeldi need ruumid üldse - need on sinist suitsu täis, tuhka on igal pool ja kui mul veel läätsed silmas on (mis viimasel ajal kogu aeg), siis silmad hakkavad vesistama kui ma seal olen ja selline tunne on, et kui ma sealt lahkun, siis ma lõnan nagu koni. Pole just kõige meeldivam lõhn, või mis. 

Kes veel ei teadnud, jah, ma kannan prille ja tavaliselt panin läätsed silma, kui oli suvi, et ma saaks päikseprille kanda ja ei tekiks tobedad rõngad silmade ümber kui kaua päikese käes olen. Mul niigi loomulikult väga tumedad ja aukus silmaalused ja ma ei tahaks neid veel rõhutada. Läätsedega on kõige nõmedam see, et neid peab mingi aja tagant vahetama ja see võib kulukaks minna. Praegu ka mul on ühekuused läätsed 3. kuud peal, varsti juba 4. Tegelt läätsed on pain in the ass aga ma usun, et need sobivad mulle paremini, kui need prillid. Tahaks need ka välja vahetada - mul on need juba mingi...7. aastat? Peaks olema jah. Tahaks muutust! Mitte ainult prillides, aga üleüldse, kuigi jah, ega ma nüün nii kaua ka pole punapea, aga mul on vist selline aeg, kus tahaks muutust. 

XOXO Kristiina